Nagu paljude vanade heade asjadega, nii on ka rohelise tee avastamise ajalugu veidi hägune. Selle kohta on palju müüte ja eriarvamusi. Siiski on üsna kindel, et rohelise tee tee sai alguse umbes 5000 aastat tagasi Hiinas, kui keiser Shennong jõi vett, kuhu oli kogemata sattunud teepõõsa leht, mis andis veele meeliülendava ja värskendava maitse. Esialgu oli rohelise tee tarbijaskonnaks ainult Hiina kõrgklass. Tavainimesteni jõudis tee tarbimine joomise ja ravi eesmärgil alles 14. sajandil.

MATCHA VS ROHELINE TEE

Kuigi tee ajalugu sai alguse Hiinast, on ka Jaapan väga tuntud oma teekultuuri poolest. Jaapanlastele tutvustasid teed ja selle kasvatamist Hiina budamungad umbes 12. sajandil. Tänapäeval moodustab peaaegu kogu Jaapani teetoodangu roheline tee ja matcha. Kuna jaapanlased kasutavad rohelise tee töötlemiseks traditsioonilisi sajanditevanuseid meetodeid, on nende roheline tee väga kõrgelt hinnatud.

Läänemaailma jõudis tee alles 17. sajandil, mil Euroopa maadeavastajad selle idast kaasa tõid. Kuigi tänapäeval on teejoomine igapäevane igas Euroopa riigis, on Inglismaa ainus riik, kus teekultuur on vaat et sama püha kui selle kodumaal.

KASVATAMINE

Olgugi, et mõlema joogi tooraine pärineb samast taimest, hakkavad erinevused juba sellest, kuidas seda taime kasvatatakse. Rohelise tee jaoks korjatakse teepõõsa lehed, kuivatatakse neid veidi ja siis küpsetatakse/aurutatakse, et vältida lehtede oksüdeerumist ning säilitada nende värvus. Korje toimub tavaliselt kolm korda aastas, kusjuures kõige kvaliteetsem teematerjal saadakse esimese korje lehtedest.

Need teepõõsad, millelt korjatakse lehti matcha valmistamiseks, kaetakse enne lehtede korjamist paariks-kolmeks nädalaks, et vältida otsese päikesevalguse langemist põõsastele. Tänu sellele suureneb klorofülli kogus lehtedes, mis annab lehtedede erkrohelise värvuse, mis on omakorda üks kvaliteetse matcha tunnus. Pärast korjamist eemaldatakse teelehtede küljest varred ja rootsud. Ka need lehed läbivad kiire aurutamise, et peatada oksüdeerimine. Puhastatud ja aurutatud teelelehed jahvatatakse kivide vahel peeneks pulbriks, mida tunnemegi matchana.

VALMISTAMINE JA MAITSE

Ideaalne veetemperatuur nii rohelise tee kui matcha valmistamiseks on umbes 80°C. Liig kuuma vett kasutades võib tulemuseks olla parkaineterohke, veidi kuiva tundega jook.

Roheline tee ja matcha on maitselt mahedad, värske ja veidi muruse maitsega. Siiski on neil ka omajagu erinevusi. Olenevalt sellest, kuidas roheline tee on valmistatud, võib selle maitse joogina olla nii pähkline, veidi lilleline või puuviljane. Samuti võib rohelise tee juures tunda mee, jasmiini, tsitruse või näiteks ingveri aroomi. Rohelise tee maitse sõltub palju ka tõmbeajast – mida kauem sellel tõmmata lasta, seda tugevam on maitse. Soovituslik tõmbeaeg on 1-3 minutit. Rohelise tee lehtedest saab 2-3 tõmmist. Esimene on kõige tummisem, iga järgnev järjest mahedam.

Matcha valmistamiseks vispeldatakse lusikatäis matchapulbrit esialgu väheses kuumas vees. Seejärel lisatakse veel vett, kuni valmib soovitud konsistentsiga jook. Maitselt on matcha värske, magusam kui roheline tee ja kindlasti mitte mõrkjas. Matcha on ka oluliselt täidlasem. Üsna populaarne on matcha latte, mille valmistamiseks lisatakse matchale piima ja magustajaid, mistõttu seostub paljude jaoks matcha kreemja ja vahuse joogiga.

HEAD OMADUSED

Roheline tee ja matcha on lisaks oma mõnusale maitsele tuntud ka selle poolest, et neil mõlemal väidetakse olevat palju erinevaid tervist turgutavaid ja tugevdavaid omadusi. Samuti on mõlemas omajagu kofeiini, mis tähendab, et mõlemad on suurepärased alternatiivid kohvile või sobilikud neile, kes soovivad oma kofeiinitarbimist koomale tõmmata. Nii roheline tee kui matcha sisaldavad hulgaliselt antioksüdante, polüfenoole ja aminohapet nimega L-teaniin, mis on tuntud oma rahustava ja lõõgastava toime poolest.

Teaduskirjanduse järgi aitavad roheline tee ja matcha vähendada stressi ja ärevust, toetavad kardiovaskulaarset tervist, vähendavad põletikku, aitavad kaasa kaalukaotusele ja lihaste taastumisele, vähendavad II tüübi diabeedi riski ning parandavad keskendumisvõimet.

Kasutatud allikad: