Iga päev juuakse maailmas rohkem kui 2,25 miljardit tassi kohvi. Kuigi tegemist on ilmselt ühe populaarsema joogiga, teavad vähesed, et kohv on jook, mida valmistatakse kohvipuudel kasvavate marjade (coffee cherry) röstitud seemnetest.
Ehkki juba röstitud kohviubadest joogi valmistamine võtab aega vaid mõned minutid, eelneb sellele aeganõudev kohvitaime kasvatamine, marjade korjamine ning mitmed töötlusetapid. Kohvitaimed hakkavad vilja kandma alles 4-5 aastat pärast istutamist ning ka selle ajani nõuavad need farmerite tähelepanu ja kaitset haiguste, putukate ja muutuvate ilmastikutingimuste eest.
Kohvitaimed kasvavad troopilise kliimaga riikides, peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Enamikes riikides, kus kohvi kasvatatakse, toimub marjade korjamine korra aastas, kuid leidub ka erandeid: näiteks Colombias õitsevad kohvitaimed tihedamini ja marju korjatakse kaks korda aastas.
Üks oluline erinevus kvaliteetse erikohvi ja masstoodetud kohvi vahel on juba kohviubade korjamise protsessis. Ebaühtlase kvaliteediga masstoodetud kohvi korjamine on automatiseeritud ja kohvitaimed tühjendatakse valimatult – saagi hulka satuvad ka toored, ussitanud ja üleküpsenud kohvimarjad. Kvaliteetsemat erikohvi korjatakse aga hoolikalt – korjaja nopib vaid need marjad, mis on ideaalselt küpsed ja ilusad ning naaseb sama taime juurde mitu korda, et noppida ka hiljem valmivad marjad.
Pärast korjamist on kohvimarjadelt vaja eemaldada viljaliha ja puhastada kohviuba kleepuvast suhkrukihist. Vältimaks riknemist, alustatakse kohvimarjade töötlemist farmis kohe pärast saagikoristust. Peamisi kohvitöötlusmeetodeid on kolm: kuiv- ehk naturaaltöötlus, honey process ehk poolkuiv menetlus ning pestud ehk märgmenetlus.
Farmis kasutatav töötlemismeetod sõltub väga palju kliimast: kuiv- ehk naturaaltöötlust, mille käigus jäetakse kohvimari päikese kätte küpsema ja kuivama, saab teha kuiva kliimaga aladel; märgmenetlus on aga levinum kuumema ja niiskema kliimaga kohviriikides, kus kõigepealt eraldatakse marjade viljalihad ubadest ning seejärel pestakse kleepuv suhkrukiht kohviubadelt veega maha. Poolkuiv menetlus on kombinatsioon neist kahest: marja viljaliha purustatakse masinaga, kuid jäetakse osaliselt marja külge ning pannakse päikese kätte kuivama.
Kehvema kvaliteediga kohviuba liigub edasi börsile, kus tähtsam on kvantiteet mitte kvaliteet – müüakse anonüümse päritoluga toorainet, mille kasvatanud farmerid saavad väga madalat tasu. Kahjuks moodustab see enamuse igapäevaselt tarbitavast kohvist. Parema kvaliteediga kohvioad liiguvad aga kohviostjate kätte olenevalt kohvifarmi suurusest, kas kooperatiivi või esindaja kaudu. Sellisel moel kokkuostetava tooraine kasvatanud farmerid saavad oma töö eest väärilist tasu ja tunnustust, kohvijoojad aga teavad, kus ja millistes tingimustes on nende kohv kasvatatud.