Kohvide kohta kasutatakse võrdlemisi tihti termineid fair trade ehk õiglane kaubandus või direct trade ehk otsekaubandus. Mida kumbki termin sisuliselt tähendab ning kas kohvi puhul peaks üht või teist eelistama?
Fair trade tekkis 1988. aastal reaktsioonina tollasele kohvikriisile. Kohvide hinnakvoodid ei olnud paigas ning seetõttu ületas pakkumine tunduvalt nõudlust. Üks Hollandi ettevõte lõi esimese fair trade sertifitseerimissüsteemi eesmärgiga kohvi hinda kunstlikult tõsta ning seeläbi pakkuda kohvikasvatajatele piisavat sissetulekut äraelamiseks. Järgmise paari aasta jooksul tekkis mitmeid organisatsioone, kes proovisid kohvituru olukorda veelgi stabiliseerida. Organisatsioonid grupeerusid lõpuks ühise „katuse“ alla, mida tunneme täna Fairtrade International nime all.
Kuidas fair trade ehk õiglane kaubandus täna toimib?
Täna on fair trade rahvusvaheline kokkulepe, mille eesmärk on toetada arengumaade (väike)farmereid ja -tootjaid, kes kasvatavad/toodavad peamiselt kohvi, kakaod, teed, suhkrut, šokolaadi, puuvilju jne. Tarbijatele on tuttav Fairtrade märgis, millega tähistatakse neid arengumaades toodetud või seal kasvatatud toorainest valmistatud tooteid, mille valmistamisel on järgitud fair trade põhimõtteid ning mis on kvalifitseeritud vastavalt organisatsiooni Fairtrade International sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemile.
Fair trade põhimõtted on välja toodud nende kodulehel:
- Õiglase hinna maksmine – tootjatele makstakse hinda, mis katab kõik tootmisega seotud kulud, tagab inimväärsed elutingimused ja mõistliku sissetuleku.
- Lapstööjõud on keelatud – kõik lapstööjõuvormid on keelatud, eriti kui need kahjustavad laste haridust või nende füüsilist tervist ja vaimset arengut.
- Inimväärsed töötingimused – istandustes, farmides, töötlemisettevõtetes ja teistes ettevõtetes töötavad inimesed töötavad inimväärsetes ja ohututes tingimustes ning saavad äraelamist võimaldavat töötasu.
- Kohalike kogukondade areng – lisaks miinimumhinnale makstakse tootjale ka hinnalisa ehk lisatasu, millest investeeritakse märkimisväärne osa tootjakogukondade arenguprojektidesse. Nende projektide hulka kuulub joogiveega varustamine, teede, haridus- ja tervishoiuasutuste ehitamine, koolihariduse ja kutseõppe ning tervishoiuga seotud kulude katmine, mikrorahastus jne.
- Keskkonnasäästlikkus – õiglase kaubanduse süsteem välistab kahjulikud põllumajanduskemikaalid ja GMO-d. Lisaks toetatakse selliseid tootmistehnoloogiaid, mis säilitavad väärtuslikke ökosüsteeme ning kaitsevad nii tootjate, tööliste kui ka tarbijate tervist.
Kohvide puhul tasub teada, et Fairtrade märgise saanud kohvi farmerile makstakse kohvikilo eest fikseeritult 0,2 USD rohkem kui on selle börsihind.
Kohvidest rääkides on õiglasel kaubandusel aga ka mõned miinused, mida tasub teada:
- Taotlemine on võrdlemisi kallis ja keerukas – väikefarmeritele ei pruugi märgis ära tasuda. Fairtrade märgise saamiseks peavad esitlema taotluse ja selle eest ka maksma nii kohvifarmerid, kohvi eksportijad kui ka selle importijad. See muudab sertifikaadi saamise kalliks ja töömahukaks, millega tegelemiseks paljudel, eriti väiksematel kohvifarmeritel ei ole ressursse.
- Tingimused ja reeglid, mis ei ole tegelikkuses alati põhjendatud ja paremad. Näiteks üks peamistest põhimõtetest, mida fair trade järgib, on lapstööjõu keelamine. Mitmed väiksemad kohvifarmid on aga perekonna ettevõtted, kus oma vabatahtliku panuse annavad kõik perekonna liikmed, kaasa arvatud lapsed. Tegemist ei ole orjatöö vaid elustiili ja ühtse kogukonnana toimimisega.
- Fairtrade lubab maksta kohvifarmeritele kilo kohta fikseeritult 0,2 USD rohkem kui börsihind, mis ei ole märgise saamise protsessi kulukust arvestades farmeritele väga suureks abiks. Ühtlasi ei garanteeri märgis, et lubatud kõrgem tasu kohvifarmerini ka tegelikkuses jõuab.
- Fairtrade märgis ei ole kvaliteedimärgis. Selle olemasolu kohvipakendil ei garanteeri, et kohvioad on kasvatatud kvaliteetselt ning hiljem hästi röstitud. Fairtrade märgis pakendil tähendab ainuüksi seda, et toode on toodetud vastavuses fair trade põhimõtetega. Seega ei saa Fairtrade kohvi ostes olla kindel, et saad hästi maitseva hea kohvi.
Direct trade ehk otsekaubanduse puhul ei ole tegemist organisatsiooni, vaid ideoloogiaga, mis seisneb selles, et ostja, nt kohvitootja tunneb müüjat ehk kohvifarmerit. Direct trade töötati otseselt välja õiglase kaubanduse süsteemile parema alternatiivi pakkumiseks. Konkreetse reeglistikuga ja üha keerulisemaks muutuva fair trade süsteemi kõrval on direct trade avatum kaubandusvorm, mis juhindub vastastikku (nii müüjatele kui ostjatele) kasulike kokkulepete tegemisest.
Näiteks kohvi puhul – kui fair trade lubab maksta kohvifarmerile fikseeritult 0,2 USD kohvikilo kohta rohkem kui on selle börsihind ning ei garanteeri, et lubatud kõrgem tasu tõesti ka kohvifarmerini jõuab, siis otsekaubanduse puhul on hind ostja ja müüja vaheline kokkulepe, tulenedes kauba kvaliteedist. Sageli on see kordades(!) kõrgem kui börsihind ning tänu otse sõlmitud kokkuleppele liigub ka otse ostjalt kohvifarmerile.
Otsekaubanduse ettevõtted järgivad enamasti järgmisi põhimõtteid:
- Maksavad farmeritele kõrgemat tasu kui nõutud fair trade poolt.
- Seovad tasu kvaliteediga – mida kõrgema kvaliteediga toodang, seda paremat tasu farmeritele makstakse.
- Ei sea farmeritele või tootjatele ebavajalikke reegleid või tingimusi, mida väiksemad ettevõtted ei suuda täita või neil ei ole mõttekas täita.
- Kaotavad tootehinnast ebavajalikust vahendamisest tulenevad lisatasud, lõivud, teenustasud, suheldes otse farmerite ja tootjatega.
- Pooldavad täielikku läbipaistvust tarneahelas läbi isiklike kontaktide, hinnaläbirääkimiste ja teabe jagamise.
Kohvide seisukohast on otsekaubandusel õiglase kaubanduse ees mitmed eelised:
- Hind on seotud kvaliteediga – farmeritele makstakse kõrgema kvaliteediga kohviubade eest oluliselt kõrgemat tasu, mis tähendab, et rahul on nii farmerid, kes on paremini tasustatud; kui tarbijad, kes saavad paremat kohvi.
- Farmerid on oluliselt õiglasemalt tasustatud kui õiglase kaubanduse kohvide puhul. Kohvipakendi hinnast suurem osa läheb farmerile, mitte erinevatele vahendajatele ja märgise taotlusprotsessi kinnimaksmiseks.
- Farmerid saavad kohvi kasvatada nii nagu nad paremini oskavad. Süsteem ei diskrimineeri väikeseid perekonnafarme.
Aga ka otsekaubandusel on üks miinus, mida tasub teada. Kuna tegemist ei ole reguleeritud süsteemi, vaid ideoloogiaga, baseerub otsekaubanduse termini kasutamine pakenditel ja turundussõnumites peamiselt tootjate isiklikul aususel ja läbipaistvusel. On olemas ka suuremaid ettevõtteid, kes lõikavad terminist kasu kui turundusvahendist, pakkumata tegelikku sisu selle taga. Seetõttu on väga oluline, et tarbijad teeksid oma uurimistöö enne vastavate toodete soetamist!